Kevad algas, muideks

Jalutasime eile Mooniga üksteist, mina sain- sõin jäätist, keset Tartu linna. Alguses ja lõpus keset, vahepeal mitte, siis olime perifeerias (häh, nõme sõna), mis ise asus Raatuse tänava lõpus. Chinatown on kuskil seal, aga chinatown on vist suured maja. Peale neid tulid väiksed. Ma ei oldki seal varem käinud. Terviklik oma maailm, mis ei sobinud ainult kokku talvega, sest siis hakkab külm. Mina usun seda. Seal olid kasvuhooned ja... muud asjad ka majade juures. Sääraste väikeste, mille kohta öeldakse olevat tehtud „ei tea millest”. Üle kahe kolme torkisid lumest välja söestunud tukid.

Aleksandr oli väga vihane, tal ka kuri ja paha olla oli. Tuli tee peal vastu ja küsis, kas po russki ka räägime – nemnoško. Küsis tikke ja rääkis hingelt mure ära – seks ajaks küll mure meilegi selge oli, silmale end kätte näitas. Saša oli ema auto kraavi ajanud ja palus nüüd meie abi. Milleks täpsemalt, see jäi lõpuni selgusetuks. Nagu ka siit-sealt muud: vist oli see ikka Saša tüdruk, kes paha oli teinud. Helistas ta aga igal juhul ühele mehele, kes kohale tuli ja auto välja tõmbas. Hästi lõppes. Aga emale ei tohtivat mitte mingil juhul öelda.

Riides oli ka Saša nagu Sašad riides on – teksad jalas ja miski teksajakk seljas, mil on, oh Issand – mina ei tea miks, perse peale ulatuv taguots. Nagu põll – aint teist pidi. Nad kõik on sellised, need teksajakid, mida venelased kannavad. Tartus igal juhul. Kaubamajas elektrit pannes oli Vadimil ka selline.

„Kiss, kiss, kiss”, käes krõpsupakk ja kilekotiga küpsiseid. Inimesi liikus seal ikka, too viimanegi just poest tulnud, küllap äsja koduväravast sisse astunud. Ja ühe maja ukse ees seisis titevanker, kaks naist seltsiks suitsu tõmbamas. Aeglaselt, tülpinult, ei olnud neil kiire kuskile – neid oli kohata mitmeid: nii viiekümnendates mehed, kõndimas mööda tänavat, mul tunne, et päris sihitult, eesmärgita. Umbes sama eesmärgita, nagu „Sada aastat...” Vanemuises. Mis minus küll tülpimust tekitas (võib-olla „Sajas aastas...” endas ka – aga, kellelt küsida?).

Fotokast on kahju. Kahju, et teda kaasas polnud. Paha komme tema mitte kaasa võtmine. Kuigi ma mõnikord ikka võtan ka, kuid siis midagi ei juhtu. Ükskord juhtus ka - see siis, et sain midagi pildi peale. Pärnus, sõudebaasi vastas. Aga see oli ammu, kuu aega tagasi.