Kell, mis on pool kolm ja ei ole seieritega, ütleb, et on öö. Pettumus, millest peab "kainenema", ehkki täna jäi alkohol pruukimata, tingib minu kirjutamise siia. Kuid just pruukimatuses ongi vast põhjus.
Inimsed on kas võõraks jäänud, mina neile võõraks jäänud või mul liiga vähe raha. Üldpildis, tähtsust ei oma, milline neist kõige sagedasem või ka kõige täelähedasem on.
Täna, ilm imponeeris, sadas lobjakat, sai lögas liuelda. Zavood, mis näis hea ideena, oli minu jaoks tühi, ehk ei leidnud varemkohatud persoone. Halvale oli siiski kaasaks ka head - sain osa kultuurisündmusest aka baarikaklusest. Küll pealtvaatajana.
Lahkudes jäi must maha kolm purunenud aknaklaasi. Küll olid nad juba katki paar korda loetud hetked enne mind.
Tingituna neist probleemidest alkoholitusega tahan ma kooli minna. Õppida, seda vast veel mitte, kuid oma kaks loengut päevas ära istuda. Homme, kell 10.15 loeng, homme, kell 12.15 - taas loeng. Ja nii ka 16.15. Võimalus on mulle antud, kuid süües kasvab ka isu, ehk julgen nõuda ka meelekindlust.
Lisaks baarikalkusele oli mul ka teine (!) kultuurielamus tänases päevas. Loeng, milles ma käisin, mis jäi ka ainukeseks, kuid ehk seetõttu ta mul meeles oligi ja on. 20. sajandi kunstiajalugu, peale mida ma tunnen tarkuse ammutamisest tingitud tõusuvoole oma kehas, mis ego upitavad, teema, äkki ma saan kunagi targaks, ja siis...
Ilm, see on siin tore. Lumi sajab kiirusega, mis ta sulab. Ta sulab kõik, mis ta sadanud. Sellest hoolimata, lumi on valge, st nagu päris, nagu lumi, mis ta õigupoolest ju ongi.
Mina vaatan seda sadu pealt, aknapealt. Lootus on, et varsti enam ei sula, seni aga sulab, kuna väljas on sula. 0,7 kraadi Celsiuse jägi (minu toakaaslase termomeeter, mis näitab nii sise- kui ka välistemperatuuri. On valge. Nagu lumi, ainult koledam). Sees 26,2, sise- ja välistemperatuuri erinevus 25,5 kraadi.

People turn to nõme.