kainer

2007-05-15T17:15:00.000+03:00

Leidsin öösel tänavalt passi, passi omanikul leidsin samal päeval sünnipäeva olevat, mis mul. Põnevil, olles leidnud passi omaniku juba Orkutist üles, jään ootama edasisi arenguid.

Toretore

2007-02-11T05:53:00.000+02:00

... oli kaks nädaalt tagasi kohata Reaali vilistlaspäeval Katret ja Liisi näha, järgmisel päeval suusatada. Tore oli nädal tagasi Hispaanias elus kunstiga koos elada surnule mitte silma tehes. Ja tore oli ka täna Zavoodis, kui vildikate jagamise tarvilikkus välja jätta. Kõigil tüdrukutel, kes ukseavast sisse tulid, olid punased põsed, sest ilm oli ju külm.

Teeme kliima soojemaks, siis saavad südamed ka sooja, ja-ja

Vaatan tõttu

2006-10-29T03:17:00.000+02:00

Juuksed on pikaks kasvanud...

Juhuslik ohvriand

2006-06-27T15:40:00.000+03:00

... Emajõele tõi kaasa ühe õlle kaotuse. Et see õlu oligi see ohvriand, juhuslik.

Vedasime Kristjaniga ühe õlle peale kihla, et täis õllepudel on veest raskem elik vajub põhja. Paraku nii juhtuski - võit oli minu. Sest mina ju teadsin, et klaasi eritihedus on 2,2-2,5 g/cm3... Algne nägemus katsest ei näinud ette pudeli uputamist, kuid kui ta sai küünrasügavuses vees põhja lastud, siis pärast ei tahtnud ta enam end kätte anda. Vaatamata minu loobumisest kingadest ja sokkidest, käänatud käistest ja hilisemast väänatud särgisabast.

Veel võtan loojuvast päiksest viimse sõõmu

2006-05-15T21:06:00.000+03:00

See, et ma vaatasin täna kossufinaali teist kohtumist, ei oma vast tähtsust, kuigi mäng oli iseenesest põnev. Või see, et sain taada, et geosemiootika vaatevinklist on visuaalsemiootika põhiprobleemiks, how visual images do their semiotic work.

Vast siis see, et täna oli/on üks inimene msn'is hästi kaual olnud. Kunagi varem vist pole nii kaua olnud. See vist oli jah, see tähtis. Aga ma ei rääkinud temaga. Tema minuga ka mitte, kahuks. Ärevust hoidis hinges, et äkki räägib, või äkki räägin, ei tea ainult, millest.

Sain kirjutet, ikka on msn'is.

Ahhoi!? Kurat, sa polegi kipsis kõrvadega karumõmm vä? Hahaha

2006-05-10T02:59:00.000+03:00

Aga samas ma nängin paar päeva tagasi Tallinnas nummer 18 bussis üht kena vene tüdrukut, kes tuliga minuga samas peatuses maha. See oli siis Haava peatus

Kevad algas, muideks

2006-03-23T16:48:00.001+02:00

Jalutasime eile Mooniga üksteist, mina sain- sõin jäätist, keset Tartu linna. Alguses ja lõpus keset, vahepeal mitte, siis olime perifeerias (häh, nõme sõna), mis ise asus Raatuse tänava lõpus. Chinatown on kuskil seal, aga chinatown on vist suured maja. Peale neid tulid väiksed. Ma ei oldki seal varem käinud. Terviklik oma maailm, mis ei sobinud ainult kokku talvega, sest siis hakkab külm. Mina usun seda. Seal olid kasvuhooned ja... muud asjad ka majade juures. Sääraste väikeste, mille kohta öeldakse olevat tehtud „ei tea millest”. Üle kahe kolme torkisid lumest välja söestunud tukid.

Aleksandr oli väga vihane, tal ka kuri ja paha olla oli. Tuli tee peal vastu ja küsis, kas po russki ka räägime – nemnoško. Küsis tikke ja rääkis hingelt mure ära – seks ajaks küll mure meilegi selge oli, silmale end kätte näitas. Saša oli ema auto kraavi ajanud ja palus nüüd meie abi. Milleks täpsemalt, see jäi lõpuni selgusetuks. Nagu ka siit-sealt muud: vist oli see ikka Saša tüdruk, kes paha oli teinud. Helistas ta aga igal juhul ühele mehele, kes kohale tuli ja auto välja tõmbas. Hästi lõppes. Aga emale ei tohtivat mitte mingil juhul öelda.

Riides oli ka Saša nagu Sašad riides on – teksad jalas ja miski teksajakk seljas, mil on, oh Issand – mina ei tea miks, perse peale ulatuv taguots. Nagu põll – aint teist pidi. Nad kõik on sellised, need teksajakid, mida venelased kannavad. Tartus igal juhul. Kaubamajas elektrit pannes oli Vadimil ka selline.

„Kiss, kiss, kiss”, käes krõpsupakk ja kilekotiga küpsiseid. Inimesi liikus seal ikka, too viimanegi just poest tulnud, küllap äsja koduväravast sisse astunud. Ja ühe maja ukse ees seisis titevanker, kaks naist seltsiks suitsu tõmbamas. Aeglaselt, tülpinult, ei olnud neil kiire kuskile – neid oli kohata mitmeid: nii viiekümnendates mehed, kõndimas mööda tänavat, mul tunne, et päris sihitult, eesmärgita. Umbes sama eesmärgita, nagu „Sada aastat...” Vanemuises. Mis minus küll tülpimust tekitas (võib-olla „Sajas aastas...” endas ka – aga, kellelt küsida?).

Fotokast on kahju. Kahju, et teda kaasas polnud. Paha komme tema mitte kaasa võtmine. Kuigi ma mõnikord ikka võtan ka, kuid siis midagi ei juhtu. Ükskord juhtus ka - see siis, et sain midagi pildi peale. Pärnus, sõudebaasi vastas. Aga see oli ammu, kuu aega tagasi.

Maailma lõpus ON kohvik

2005-12-05T01:50:00.000+02:00

Mitu asja on olnud, millest tahtnuks kirjutada tulevikule, kuid minevik ei ole lasknud end tallele panna.
Probleem, mida teadvustan - kui joon, siis alati palju. Kolmapäeval, rebaste ristimine, kus mulle anti checkpoint Herne poe juures. Ilm oli külm. Lisaks sai rebastelt õlle pommida - neil pidi olema "ülesanne", mil täitmisel oli checkpoint läbitud. See selleks, tunnen aga, et nahhaalsus võtab võimust, ehk hiljem, kui "ametlik" osa oli läbi, toimus suundumine ühe esmakursuslase juurde. Et seal polnud elektit, ja ka muudel põhjustel, sain tule otsa oma tukale, mistõttu kogu korter täitus mitte meedliva lõhnaga. Aga nahhaalsusest - veetsin järgmise päeva süüdimatult mulle varem täiesti võõraste inimeste juures, sõin ja vaatasin filme (millest küll ükski polnud eriti hea). Ja kogu see tegevus tundus loomulik. Muidugi oli mul enesetunne ka sant.

Reede on puhkuseks. Jõudsin PÖFFile, nägin igavat filmi. U-Carmne jne pealkirjaks. Kuigi film sisuks peaks olema olnud juttude järgi Carmeni loo esitus LAV'i kultuuriruumis, jättis minule kogu lugu mulje kui lihtsalt neegrite mängitud Carmen. Peale selle ääretult venitatul kujul. Faktina olgu öeldud, et kogu filmi jooksul näidati viit valge nahavärviga inimest, kuigi LAV'is elab neid üpris arvukalt. Ja üle minuti ei olnud kindlasti nende lõikude kestvus kokkul. Kas ühe mõttetu filmi tõttu ei viitsi/taha ka ma midagi muud enam näha PÖFFilt, ei tea.
Tunnen siiski end tänu PÖFFi külastamisele natuke kultuursemalt. Umbes sama effekt, kui lähen raamatukokku mingi raamatu järele, mis kohapeal selgub, et hetkel väljalaenutatud on - kuid siiski, ma olen vaeva näinud arenemise nimel, ehk kuigi ma ei ole saanud reaalset kasu, on tunne kasust omandatud.

Hättricki ei peaks suurte alkoholikoguste tõttu mängima. Kuigi vististi on hilja loobuda, kuna tutvused juba soetaud. Feenoksis on 0,5l Uno/Talu viin + 1l jõhvikajook 46.90 - pakkumine, millest raske loobuda, minul.
Tagajärjed - halvad.

Nostalgia

2005-11-23T01:17:00.000+02:00

Kes teavad, need (vist) teavad, ehk neilgi võimlik endale väike nostalgiahetk luua, nagu see minuga juhtus, kui sattusin ühele lehele, mida polnud ammu külastanud. Palju vast neid inimesi pole, kes teab, millest jutt käib, kuid see selleks.

Edastsin siia vaid lühemaid eksemplare, et oleks hea üks korraga võtta

Suzanne

Suzanne geht huipochen
Suzanne geht huipressen
Suzanne geht huikochen
Suzanne geht huiessen
Suzanne geht mit Hui undressen

Salvrätikud “Daisy”

Kartul suus tal lohakil
Nüüd sirutab ta käe
Et pühkida suult pudrumäe
Kuid “Daisy” viid ka viimse meigi
Pühkides nii ka ilu helgi

Päike primm

Me istume siin kaunis päiksepaistes toas
Me naha all on vähk
Me nahk valujoas väänleb
Järgi jääb vaid äge ähk

Karamelnõje belmenõ ehk suveks saledaks

Karamell lausa sulab suus
Kui “Eesti Naise” maik on suus
Maitse see on ülipeen
Just kui pehmeks keen’d pelmeen
Vaja vaid on 25 rublej
Ja keegi ei ütle “EI”

Kriminaalne Venemaa

Teispool peeglit
Pole reeglit
Peegeldan
Keegeldan
Heegeldan iga päev
Kuid mina olen siin pool peeglit

Koogel-moogel

Võtan kodus kätte vispli
Kuid mind siiski häirid miski
Visplit katab munaloor
Toidunõus on munakoor

2005-11-17T02:46:00.000+02:00

Kell, mis on pool kolm ja ei ole seieritega, ütleb, et on öö. Pettumus, millest peab "kainenema", ehkki täna jäi alkohol pruukimata, tingib minu kirjutamise siia. Kuid just pruukimatuses ongi vast põhjus.
Inimsed on kas võõraks jäänud, mina neile võõraks jäänud või mul liiga vähe raha. Üldpildis, tähtsust ei oma, milline neist kõige sagedasem või ka kõige täelähedasem on.
Täna, ilm imponeeris, sadas lobjakat, sai lögas liuelda. Zavood, mis näis hea ideena, oli minu jaoks tühi, ehk ei leidnud varemkohatud persoone. Halvale oli siiski kaasaks ka head - sain osa kultuurisündmusest aka baarikaklusest. Küll pealtvaatajana.
Lahkudes jäi must maha kolm purunenud aknaklaasi. Küll olid nad juba katki paar korda loetud hetked enne mind.
Tingituna neist probleemidest alkoholitusega tahan ma kooli minna. Õppida, seda vast veel mitte, kuid oma kaks loengut päevas ära istuda. Homme, kell 10.15 loeng, homme, kell 12.15 - taas loeng. Ja nii ka 16.15. Võimalus on mulle antud, kuid süües kasvab ka isu, ehk julgen nõuda ka meelekindlust.
Lisaks baarikalkusele oli mul ka teine (!) kultuurielamus tänases päevas. Loeng, milles ma käisin, mis jäi ka ainukeseks, kuid ehk seetõttu ta mul meeles oligi ja on. 20. sajandi kunstiajalugu, peale mida ma tunnen tarkuse ammutamisest tingitud tõusuvoole oma kehas, mis ego upitavad, teema, äkki ma saan kunagi targaks, ja siis...
Ilm, see on siin tore. Lumi sajab kiirusega, mis ta sulab. Ta sulab kõik, mis ta sadanud. Sellest hoolimata, lumi on valge, st nagu päris, nagu lumi, mis ta õigupoolest ju ongi.
Mina vaatan seda sadu pealt, aknapealt. Lootus on, et varsti enam ei sula, seni aga sulab, kuna väljas on sula. 0,7 kraadi Celsiuse jägi (minu toakaaslase termomeeter, mis näitab nii sise- kui ka välistemperatuuri. On valge. Nagu lumi, ainult koledam). Sees 26,2, sise- ja välistemperatuuri erinevus 25,5 kraadi.

People turn to nõme.